
Paljud kalduvad eeldama, et seni, kuni lõplik kattekiht on sarnase koostisega AlCrN, TiAlN või CrN, peaks kile sisemine pinge olema võrreldav. Tegelikult pole see kaugeltki nii.
Katte koostis määrab, mis materjal on, samas kui sadestamise meetod määrab, kuidas aatomid kilesse kasvavad. Stress on tegelikult kasvurežiimi suhtes väga tundlik.
Esiteks varieerub iooni energia, mis viib aatomi implanteerimise erineva astmeni. Katoodkaar, tavaline magnetroni pihustamine ja HiPIMS võivad kõik sadestada sama AlCrN-i, kuid tooriku pinnale saabuvate osakeste olek erineb drastiliselt.
Tavalise magnetroni pihustamise korral jäävad enamik metalliliike neutraalseteks aatomiteks, mis jõuavad substraadile ja akumuleeruvad suhteliselt aeglaselt, aduktiivselt. Katoodkaare ja HiPIMS-i puhul on metalli ionisatsioonikiirus palju suurem. Kui töödeldavale detailile rakendatakse eelpinge, pommitab pinda kineetilise energiaga suurem arv metalliioone.
Selles etapis ei ole protsess enam lihtne ladestamine. Selle asemel hõlmab see aatomi nihkumist, tihendamist, defektide tekitamist, resputtereerimist ja võre kokkusurumist.
Kui selline pommitamine on intensiivne, tekib kattekihil üldiselt suurem sisemine survepinge. Lihtne analoogia: see on nagu müüriladumine. Ühel juhul asetatakse tellised õrnalt oma kohale; teises surutakse iga telliskivi paigaldamise ajal jõuga sissepoole. Lõplik sein koosneb samast materjalist, kuid see, kui tihedalt selle sisemus on pakitud, on täiesti erinev.
Teiseks muudab sadestumise kiirus ka stressi. Katoodkaarsadestamine toimub tavaliselt suure kiirusega. Kui metalliliigid saabuvad kiiresti, samal ajal kui ioonide pommitamine ja pinddifusioon ei suuda sammu pidada, kipub kattekiht arendama tugevat sammaste kasvu ja defekte. Vastupidi, liiga intensiivne ioonidega pommitamine annab tiheda katte, kuid aatomid võivad olla liiga pakendatud võrevahedesse, põhjustades survepinge järsu tõusu.
Seetõttu ei reguleeri stressi mitte sadestumise kiirus iseenesest, vaid tasakaal sadestumise kiiruse ja ioonide pommitamise vahel. See selgitab, miks sama AlCrN-katte puhul võib üks süsteem usaldusväärselt ulatuda 3 μm-ni, samas kui teine hakkab näitama servade lõhenemist ainult 2 μm juures.
Kolmandaks, pinge varieerub sõltuvalt tera suurusest ja mikrostruktuurist. Isegi identse koostise korral võivad sadestamise tehnikad toota täiesti erineva tera suuruse, tekstuuri ja sammasstruktuuriga katteid. Tavaline magnetroni pihustamine kipub moodustama täpselt määratletud sambakujulisi terasid. Tänu tugevamale ioonidega pommitamisele annab HiPIMS kergemini rafineeritud ja tihedaid mikrostruktuure. Katoodkaar võib saavutada ka väga tiheda katte, kuid tilgad, lokaalne suure energiaga pommitamine ja kõrge sadestumise kiirus tekitavad teist tüüpi defekti. Seega ei taga EDS-i näit 65 at.% Al, 35 at.% Cr ja võrreldav lämmastikusisaldus kahe katte identset sisemist struktuuri.
Erinevad mikrostruktuurid põhjustavad loomulikult erinevaid pingeseisundeid.
Neljandaks, eelpinge moduleerib otseselt stressi ja see mõju on eriti väljendunud. Võtke näitena sama AlCrN kate: –50 V eelpingestusega võib kate olla suhteliselt poorne ja madala pingega. Kui eelpinget suurendatakse -100 V või -150 V-ni, ioonidega pommitamine intensiivistub, kate muutub tihedamaks ja kõvemaks, samas kui survepinge üldiselt tõuseb.
Kallutatuse edasine suurendamine võib esile kutsuda intensiivistunud resputtereerimise, suurenenud defektide, liigse pinge ja servade lõhenemise. Seetõttu ei ole haruldane täheldada, et kõvadus tõuseb 2800 HV-lt 3300 HV-le, kuid kasutusiga väheneb. See juhtub seetõttu, et kate võib kõvaduse suurenedes üle kokku suruda.
Viiendaks põhjustab temperatuuri kõikumine ka erinevaid pingeseisundeid. Sadestumise stress ei ole ühte tüüpi. Üks komponent on kile kasvu ajal tekkiv sisemine pinge. Teine on termiline stress, mis tekib pärast jahutamist katte ja aluspinna soojuspaisumistegurite mittevastavuse tõttu.
Võtke näiteks AlCrN. Kui üks partii ladestatakse temperatuuril 350 kraadi ja teine 500 kraadi juures, võib lõplik jääksoojuspinge pärast toatemperatuurini jahutamist erinevate temperatuurimuutuste tõttu oluliselt erineda.
Seetõttu ei piisa ainult sadestumise ajal tekkiva stressi arvestamisest. Kui valmis komponent on välja võetud, määrab lõpliku pingeseisundi sisemise pinge ja termilise pinge koosmõju.
Kuuendaks muudab töörõhk ka stressi. Madala rõhu korral on osakestel pikem keskmine vaba tee ja need säilitavad töödeldavale detailile jõudes rohkem energiat. Rõhu tõustes suurenevad osakeste kokkupõrked, muutes nii nende suunda kui ka energiajaotust.
Seetõttu võivad isegi identse eelpinge ja koostise korral 0, 3 Pa ja 2 Pa juures sadestatud katted avaldada täiesti erinevaid pingeseisundeid. Kui rõhk on liiga madal, võib pommitamine muutuda ülemääraseks, põhjustades suure survepinge. Kui rõhk on liiga kõrge, kaotavad osakesed liigset energiat ja kate kipub olema poorne ja sammaskujulise mikrostruktuuriga.
Stressil on üldiselt optimaalne protsessiaken.
Miks võib erinevatel seadmetel toodetud "sama katte" kasutusiga oluliselt erineda? Kliendid näevad ainult nime: AlCrN. Tegelikult toimub masina sees aga see, et metalli ionisatsioonikiirus, ioonide energia, ioonivoog, sadestuskiirus, rõhk, temperatuur, nihkepinge ja terade kasv määravad ühiselt lõpliku kattekihi. Sarnane koostis tähendab ainult tihedat keemilist koostist; see ei tähenda identset kristallstruktuuri, tihedust, defektipopulatsiooni ega pingeseisundit. See on ka põhjus, miks PVD hindamine ei saa tugineda ainult koosseisu aruannetele. Tõeliselt küpse protsessi eesmärk ei ole survepinge vähendamine nullini ega kareduse maksimeerimine.
Selle asemel hoiab see pinget sobivas vahemikus: tihenemise ja pragunemiskindluse parandamiseks kasutatakse mõõdukat survepinget, samas kui pinge ei tohi tõusta nii suureks, et see põhjustab katte iseeneslikku delaminatsiooni.
Kokkuvõttes: sama materjali puhul pakivad erinevad sadestamistehnikad aatomeid kattesse erineval viisil. Pakkimistihedus, löögi intensiivsus ja termiline kokkutõmbumine jahutamisel on kõik erinevad, mille tulemuseks on loomulikult tohutult erinev jääkpinge.
